Lambist jooksumaratonile? Tehtav, aga…

Õhtulehe eksperiment: kas täispikka maratoni on võimalik läbida selleks eelnevalt valmistumata?

Mis seal salata: kui ma eile 42 km õudusi olin üle elanud, karjusin õnnest. Eksperimendi peaküsimus sai aga kaks vastust: jah, maratoni on võimalik ettevalmistuseta küll läbida, kuid kestvusalade taustata inimene ei suuda lõpuni joosta. Kes tahab, lükaku mu väited ümber!

4 päeva enne starti

Tuleb esimest korda pähe mõte – osaleks pühapäeval Pirital toimuval Rahvajooksu maratonil?

Ühest küljest on see idiootlik äkkotsus – pole ma ju kestvusaladeks teragi treeninud. Mõned kümnekilomeetrised rahulikud jooksuotsad kevade-suve jooksul teiste alade tarbeks küll tehtud, aga treenitusest on asi kaugel. Kümnevõistluse lõpualast 1500 m jooksust pole ma tänini julgenud ja tahtnud kaugemale minna.Samas on maratoni läbimine ikkagi iga spordimehe unistus. Pealegi mingi lõpuajaga või veel vähem -kohaga ma end ahistada ei kavatse. Küsimus on üksnes läbimises.

Proovime ära!

5 minutit enne starti

Oi-oi, kui roheline ma olen. Enne võistlust on selge, et panin oma riidevalikuga puusse – kui kõik siblivad stardipaugu ootuses ringi kas pikkades või lühikestes liibuvates pükstes, siis mul on jalas tavalised dressipüksid… No tundus, et tuleb külm päev ja pikki liibukaid mul lihtsalt pole!

«Pesu oled küll liiga palju selga ajanud. Ülemine pool on enam-vähem, aga alumine…» kommenteeris tunnustatud jooksutreener Harry Lemberg, kellelt viimasel hetkel mõnd vigurit üritan välja pressida. Ka tossud on vanad ja trööbatud. Lemberg õpetab pisut: alusta rahulikult! Kui pärast 25 km veel jooksust mõnu tunned, on kõik okei.
Start

Ma ei tea, mis tunne on startida koos kümnete tuhandete jooksusõpradega Bostoni või Berliini maratonil, kuid igati uhke olemine tekkis ka pärast 145 osalejaga Rahvajooksu stardipauku. Meile plaksutati ja puha.

5 km

Mõnus. Kilomeeter kaob

kuue minutiga. Ja jooksumeeste jutud on huvitavad: 70 maratoni läbinud kogenud hunt teatas, et raskuse korral võib abi saada õllest (!). Teeninduspunktis seda ei pakuta, kuid tal olla välismaal rahakott distantsil kaasas.

20 km

Kakskümmend kilomeetrit saavad läbitud kahe tunniga. Liiga kiire! Ütlen oma vedurile adjöö, kuid juba on hilja: jalad on pöördumatult kanged. Saan täieliku haamri.

22 km

Olen jäänud üksinda vedima. Igatahes on müüt – õige maraton algab 30. kilomeetrist – lõplikult ümber lükatud. Kui esimest korda käimisele üle lähen, meenuvad Lembergi sõnad lõbusast 25 km läbimisest. Brrrr…

27 km

«Okei, asi on muutunud mõttetuks – sa ei suuda peaaegu üldse joosta, üksnes käid. Kas piinlik pole?» nõuab hääl mu peas, et astuksin rajalt maha.

«Pärast katkestamist pole ju tunne parem!» kontreerib teine.

«Füüsiliselt kindlasti on. See oli täiesti loll idee sul!» sajatab esimene, kes on ahastuses.

Katsun joosta, kuid jalad on kanged kui puupakud ja lihtsalt ei liigu. Tuleb vist alla vanduda.

31 km

Kõnnin. Ootamatult saabub abi: autoga sõidab kõrvale sõber. Mul on piinlik, et ei suuda enam joosta. Sõber paneb auto tee äärde ja tuleb teekaaslaseks. Kohe hakkab parem.

33 km

Toidupunktid teevad imesid. Banaanid, leib, kurk, rosinad, sool, spordijook ja vesi annavad uut jõudu. Vaikselt tekib taas usk finišisse jõuda. Ja vahelduva eduga suudan jälle joosta.

Kuid mu kehaline seis on väga vilets: kui peatun, et reied villi hõõrunud märjad aluspüksid jalast võtta, kipuvad kõikvõimalikud suured ja väikesed lihased krampi minema. Lõpuks saan hakkama.

37 km

Rajaäärsete inimeste suhtumine jaguneb minusuguste viletsakeste möödudes kaheks: suurem osa ergutab ja tunneb kaasa, aga leidub ka teisitimõtlejaid. «Sedasi ei jõua te õhtuks ka koju!» tõreleb üks rajanäitaja.

39 km

Viimane toidupunkt on inimestest mahajäetud, üksnes moon lebab laual. Minu võidukat tunnet see ei morjenda – tean, et töntsin lõpuni!

42,195 km

Pirita velotrekil finišeerides möirgan võidukalt. Rõõmu ei vähenda kriipsu võrragi teadmine, et kaotasin sama võistluse raames Eesti meistriks kroonitud Alexey Markovile kahe tunni ja 39 minutiga. Või et mu selja taha jäi vaid kaks meest, kui me ei arvesta 15 katkestajat. Või et mu lõpuaeg 5.13 sobiks pigem mõnele vanamemmele, kui 26aastasele füüsiliselt tervele mehele.

Täiesti hämmastav, kuidas pealtnäha nii tühine saavutus võib hinge hõiskama panna. Ja ühtlasi vannun, et see jääb mu elu viimaseks maratoniks.

Märt Roosna
28.09.2009 ÕHTULEHT